Main Menu
Homepage
News
Meie lugu
Meie talu lugu
Kihnu maalambad
Lammas eile ja täna
Kihnu käsitööst
Müügis
Lambavill
Lambanaha ehitus
Lambarasv
Sarved ja luud
Lambapiim ja juust
Lambaliha retsepte
Articles
Gallery
Contact Us
Otsing


Tõstamaa vald
Kihnu vald
Sangaste Villaveski
Kihnu maalambakasvatajate selts
Eesti Rahva Muuseum
Eesti Vabaõhumuuseum
SA Kihnu Kultuuriruum
Kihnu Kultuuri Instituut
 

   
Lambarasvast seebid ja küünlad Print

Lambarasvast on võimalik valmistada näiteks seepe ja küünlaid. Alljärgnev tekstimaterjal on täies mahus võetud Eesti Rahva Muuseumi kodulehelt aadressil http://www.erm.ee/  rahvakultuuri ja traditsiooniliste töövõtete alt. Sealt leiad huvitavat lugemist ja praktilisi nõuandeid ka paljude teiste teemade kohta.

SEEP ja LEHELIS

Küll on vilets minu elu, küll mul vaesel palju valu, küll mind peol pigistakse, käte vahel kägistakse, kõige paremad piigakesed on kõige valjemad vaenlased, sest veel rõõmus minu elu, et mu valu nende ilu? Tarvastu, 1962

Vanasti tohtis seepi kulutada ainult peapesemiseks. Muu keha pidi leppima tuha ning vihaga. Igal laupäevaõhtul pesti ennast tuhalehelisega puhtaks. Vanasti olevat naised pidanud oma meeste pead puhtaks pesema. Sellest on tulnud ka ütlus poissmeeste kohta: “Tal pole ju veel peapesijat.” Ka pesu pesti ainult lehelisega, ilma seebita.

Lehelis (ka libe) ehk puutuhaleotis on igivana pesemisvahend, mida on tuntud mitmel pool maailmas. Lehelisega on pestud nii pesu kui haritud ihu. Eestis tehti lehelist peamiselt kasetuhast, mõnikord ka lepa-, saare- või kadakatuhast. Vahel segati tuha hulka ka lupja. Villaste asjade vanutamiseks tehti lepalehelehelist. Lehelis sobis linaste kangaste pesemiseks. Puuvillaste riiete jaoks polnud tuhalehelis hea, kuna muutis kanga kollaseks.

Seebikeetmiseoskus omandati Eestis arvatavasti keskajal sakslastelt. Kodus keedeti seepi 19. sajandini peamiselt loomarasvast kanges lubjaga segatud tuhalehelises. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi (NaOH). 20. sajandil hakkas tuhalehelise osatähtsus pesuainena kaduma.

SEEBI KEETMINE

Materjal
Vaja läheb vaja sea- ja/või loomarasva, seebikivi (NaOH) või kanget tuhalehelist ja soola. Keedunõuks sobib malmist või roostevabast terasest pada või pott, segamiseks metallist või puust suurem ja tugevam lusikas või mõla.

Lehelise materjal ja tegemine:
Lehtpuutuhk ja kuum vesi; soovi korral ka riidest kott tuha keetmiseks või hõre riie lehelise kurnamiseks
Lehelise tegemiseks sõeluti tuhast välja söed ja sõmerad tükid ning kallati tuhale peale kuuma vett või pandi see koos kotiga patta keema. Seejärel jäeti tuha ja vee segu seisma - jahtuma ning selginema. Jahtunud lehelis võidi kurnata läbi hõreda riide. Kui ei kurnatud, võeti kasutusele ainult vedelik põhja settinud tuha pealt. Lehelist tehti ainult külmast tuhast, sest arvati, et kuumast tuhast valmistatud lehelis teeb pesu pesemise ajal käed kibedaks. Pesemiseks võeti soojendatud lehelist veega pooleks. Seebilehelis pidi olema nii kange, et sellesse asetatud kanamuna põhja ei vajunud.

Selle jaoss akati eelmisel päeval lipet tegema. Olli vaja hääd puutuhka. Pidi olema lehtpuu tuhk. Kuusepuu tuhk oli kerge ja tolmune. Lipetegemine oli ka oma ette kunss. Ku kuivale tuhale panti pääle mitte peris kiib vesi, siss lipe ess selgu ära. Ku panti peris kiib vesi, siss võts käe katik ku palanes. Ku tuhk tetti enne külmaveega niiskes ja panti pääle peris kiib vesi. Lipe selgusi ruttu ja es palule ka. Ku tuhk oli ära autet ja jahtunu, panti pääle peris külma vett. Nõnda mitu kõrda ku lipet vaja ole. Karksi, 1973

Seebi keetmiseks kasutatava loomarasva all peetakse silmas eeskätt veiserasva. Üksnes loomarasvast keedetud seep vahutab vähe ega lahustu hästi külmas vees. Searasvast valmistaud seep on tiheda püsiva vahuga ja pehme ning lahustub vees hästi, kuid vanasti peeti puhast searasva seebikeetmiseks liiga hinnaliseks. Odavamate seepide tegemiseks ei kasutatud seda üldse. Eestis tarvitati tavaliselt sea- ja loomarasva koos.
Tänapäeval sobib seebikeetmiseks ka poest ostetud searasv.

Seebikivi (NaOH) on valge kristalne aine, mis lahustub vees kergesti, vee temperatuur seejuures tõuseb. Seebikivilahus on läbipaistev värvitu vedelik, mis sõrmede vahel hõõrudes tundub libe. Söövitav! Õhuga kokku puutudes muutub seebikivi osaliselt soodaks.

Seebikeetmisprotsess koosnes kolmest etapist: rasvade seebistamine, seebi väljasoolamine ja seebi puhtaks ehk klaariks keetmine. Valmiskeedetud seep hangus tahkeks. 

1. Rasvu seebistati, keetes neid seebikivilahuses või kanges tuhalehelises, kuni keedus muutus esiteks piimjaks ning seejärel aegamööda aina paksemaks, hakates lõpuks mõla külge kinni jääma. Mida puhtam ja värskem oli rasv, seda raskem oli seda seebistada. Siinjuures oli abiks valmisseebi lisamine rasvadele. Looma- ja searasv seebistuvad kergemini lahjemas leelislahuses. Seetõttu pidi esialgne leelislahus olema lahjem ning kui seebistumisprotsess on alanud, st seebilahus muutunud piimjaks, võis lahuse leeliselisust pisitasa suurendada lahust osade kaupa juurde valades. Liiga järsult leelist lisades võis juhtuda, et kogu rasv ei seebistunud.

Seebi küpsust prooviti keetu taldrikule või muule külmale asjale tilgutades. Kui segu oli kuumalt läbipaistev ning jahtudes tõmbas vaid õige pisut häguseks, kusjuures hangunud tilga ümber tekkis õrn valge piirjoon, võis arvata, et seep on valmis. Kui ka kuum seebilahus oli hägune või ümbritses jahtunud seebitilka hall joon, ei olnud kogu rasv veel seebistunud ja seebilahust tuli edasi keeta. Võis ka juhtuda, et jahtunud seebitilk kattus üleni valgete kristallidega. Sel juhul oli seebiliimis liiga palju leeliselist ainet ning segule pidi lisama rasva ja keetma seda veel kuni rasvade täieliku seebistumiseni.

2. Väljasoolamise eesmärk oli eraldada valmisseep seebipärast. Valminud seebisegu tasasel tulel keetes lisati väikeste koguste kaupa soola. Segu muutub sealjuures esialgu vedelamaks, siis aga hakkab seep tasapisi pinnale tõusma. Segu nõrgalt keetes lisati sellele järk-järgult kogu retseptis etttenähtud sool. Kui soola lisati liiga kiiresti, võis juhtuda, et seep kogunes pinnale liiga ruttu ja klimpidena, tekitades poorse massi, milles seebiosakeste vahele jäi liiga palju aluslahust ja millest ei saadud kvaliteetset hästivahutavat seepi. Kui väljasoolamine oli lõpetatud, lasti seebil jahtuda ja hanguda.

3. Väljasoolatud seep võidi keeta puhtaks ehk klaariks. Seejuures seebistusid viimased vabad rasvaosakesed ning ka üleliigne vesi auras seebisegust ära. Puhtakskeetmise ajal tekkisid seebi pinnale suured lõhkevad mullid ning seebimass tõusis. Keedeti seni, kuni mullid kadusid ja seep lõpetas tõusmise. Saadud seebimass oli tihe ja ühtlane. Seejärel kuumutamine lõpetati ja jäeti seep seisma, et tekkinud soop korralikult eralduks ja põhja vajuks.

 4. Valmiskeedetud seep jäeti patta jahtuma ja hanguma. Kui keetmine oli lõpetatud, lasti seebil pajas jahtuda. Päris seep kogunes peale, seebipära ehk soop jäi alla. Kui seebikraam oli puhas, st sooled sõnnikust hoolikalt puhtaks pestud, tuli musta seepi vähe ja kollast saadi peaaegu kogu pajatäis. Jahtunud seep lõigati tükkideks ja pandi ahju peale, truubiäärele või mujale soojemasse kohta kuivama. Soopa kasutati mustemate riiete ja põrandate pesemiseks.

Hangunud seebist lõigati noaga tükid, mis pandi ahju peale, truubiäärele või mujale soojemasse kohta vähemalt kuueks nädalaks kuivama. Valmisseep kõlbas tarvitada aastaid ja isegi aastakümneid.

Perenaistel on kombeks saada alati palju seepi, millepärast keedetakse alati piltlikult öeldes kogu rämps seebiks, sealjuures teadmatuses olles, et päris seep saadakse alati ainult rasvast. Omavahel olles kiitlevad perenaised ikka alati sellega, ka 5-6 haralisi küünlaid.kes saab kõige rohkem seepi, mitte tähelepanu pöörates seebi headusele.

Oma keedetud seepi (kollast) tarvitatakse pesu, käte ja ihu pesemisel. Suupesemisel tarvitatakse siiski ostetud seepi, kui seda on saadaval olnud, kuna omakeedetud seep ei vahuta hästi ja vahu silma sattudes paneb silmad kipitama.   Otepää, 1941

RETSEPTID

Kõik rasvajätted võib tulusalt ära tarvitada majapidamises, kui need keedetakse seebiks. 2 kg rasva pääle võetakse 400 gr seebikivi, pannakse 3 liitrit kanget lehelist juurde ja lastakse keeda tund aega. Siis pannakse veel 2-3 liitrit kanget lehelist juurde, riputatakse 1-2 peotäit soola sisse ja lastakse kõik veel pool tundi keeda, kuni leheline välja jookseb. Seep võetakse nüüd tulelt, lõigatakse pääle täielist jahtumist ja hangumist tükkideks ja pannakse lauale kuivama.“Perenaiste käsiraamat”. Tallinn, 1929

Seepi keedetakse harilikult suuremas ja paksemas malmpajas. Paja suurus oleneb rasva hulgast. Harilikult arvatakse 2 kg rasva kohta 400 gr seebikivi (so 5 nl rasva kohta 1 nl seebikivi), 5 liitrit vett või kasetuha lehelist, 200-300 gr vaiku või kolofooniumi ja 3-4 peotäit soola. Tehakse leheline ehk libe väga kange, siis võib seebikivi vähem võtta, isegi 2 kg rasva kohta 250-300 gr seebikivi. Vett või libedat võetakse ikka retseptis antud hulga järgi. Rasv pannakse enne antud hulga veega keema ning keedetakse 3/4-1 tund, siis hakatakse järgu kaupa juure lisama seebikivi. Seebikivi korraga juure lisades tekiks järsku palju vahtu ja seep ajaks kõik üle. Vaiku lisatakse juure, et seep mitte pehmeks ei jääks, mis võtab palju aega kuivamisel ning ei vahuta nii hästi. Seepi keedetakse nüüd kaks tundi tasasel tulel pikkamööda, vahetpidamata puumõlaga segades, et seep ei keeks üle. Umbes kahetunnilise keetmise järel lisatakse seebile juure sool, et seep paremini eralduks seebiperast ja saaks seega selgem. Soolaga keedetakse seepi veel pool tundi. Teisel päeval lõigatakse seep tükkideks ja pannakse sooja truubi juure õhurikkasse kohta kuivama “Eesti Naine” nr 3, 1931

Seebikivi arvestati silma järgi - 1 osa kivi ja 3 osa seebikraami. Kui liha oli lahja, siis 4 osa liha kohta 1 osa kivi. Kui kõik tarvilik hulk seebi liha kokku sai, seebikivi ka ära tükeldatud, siis pesti suur tagumine 12-ne pangeline pada puhtaks, valati 3-4 ämbrit vett, millesse pandi seebikraam ja kuumutati keemiseni. Liha keedeti tasasel tulel üsna pehmeks, alles siis pandi patta peenestatud seebikivi. Kogu aeg segades keedeti seni, kuni kõik oli muutunud ühtlaseks läbipaistmatuks massiks, milles polnud enam ühtki tükki. Kui ka vahtu enam ei tõusnud, võis arvata, et seep on valmis. Siis tõsteti vedel seep madalasse lamedasse puunõusse ja lasti hanguda. Pada aga pesti hoolega, muidu sool ja seebikivi oleks tema otsemaid roostesse ajanud. Seep aga jahtus järgmise päevani. Siis lõigati temast pika noa abil tükid ja võeti seep mollist välja. Korralik seep pandi sooja ahju äärele, kus nad pikaajalise seismise järele päris kõvaks kuivasid, mõnikord eraldadi veel esimene teisest sordist, sii soli üks valge, teine tume seep. Valget tarvitadi nii rohkem silmnäo pesemiseks, kuna mustem kõlbas ka saunas käimiseks. Vastseliina, 1976

Seebi keetmine tuhalehelisega

Võtta iga naela rasva kohta liiter leelist ja panna keema. Kahe tunnilise keetmise järele lisada iga naela kohta veel ½ ltr. leelist juure. Keeta kogu aeg segades 6-8 tundi.

Kas seep on valmis “väljasoolamiseks”?
Tilgutada külma veega klaasi mõned tilgad. Jääb seep peale ujuma ja vesi klaasis täiesti selgeks, võib seebi välja soolata. Omandab vesi halli läike, tuleb leelist juure lisada ja veel keeta.

Väljasoolamine
Lisada naela rasva kohta peotäis soola (mageda rasva korral) ja pisut külma vett, segades kuni sool sulanud. Hästisoolatud seep lööb sõrmega proovides labida küljest lahti, vähesoolatud seep jääb tihedasti labida külge.

Lasta hanguda
Et saada valgemat seepi, tuleb seep ümber keeta. Võtta 10 naela seebi kohta 5-6 ltr. vihmavett, sulatada selles seep, keeta ühtlaseks pudruks ja lasta hanguda. Vasula, 1935

Allikas:
http://www.erm.ee/  

RASVAKÜÜNLAD

Enne petrooleumi ja elektri kasutuselevõttu tuli inimestel läbi ajada lihtsamate valgustusvahenditega. Tavalisim valguseandja oli peerg, kuid erilistel puhkudel, mil peeru kasutamist ei peetud sobivaks, tarvitati hinnalisemat - küünalt. Küünlaid valmistati jõuludeks, pulmapäevadeks ning ka teelkäimiseks.

Küünlaid kasteti ning valati. Kastmine on varasem viis. Küünlaid kasteti kogu Eestis, eriti rohkesti aga saartel, läänes ja edelas.Küünlaid valati talvel külmal ajal. Küünla kirnu laenati ühest perest teise. Vaesemad tegid küünlaid ainult jõuluks, kuna jõukamad, kellel oli rasva rohkem käepärast, ka muul ajal küünlaid põletasid. Teekäimiseks oli küünlakarp, millele kõrtsi kassid sagedasti külla kippusid. Jõuluks tehti
Peetri, 1923

Küünalde kastmine
 
Materjal
Vaja läheb lamba- või loomarasva, tahtideks puuvillast, takust või linast nööri (lõnga), anumat, millesse kallatakse sularasv (traditsiooniliselt on selleks tavaliselt kasutatud koore- või võikirnu), ning pulgakesi, mille külge seotakse tahid.

Tegemine
Kirnu valati kõigepealt kuum vesi ja selle peale sularasv. Pulga külge seoti 3-5 küünlatahti ja kasteti need sularasva, lastes neid pisut aega seista, et rasv külge hakkaks. Seejärel tõsteti tahid rasvast välja ning lasti rasval tahi ümber hanguda. Hangumiseks tõsteti pulgad tavaliselt mingile redelile, nii et küünlad rippusid vabalt. Sageli viidi küünlad hangumiseks õue. Siis korrati toimingut järgmise pulga külge kinnitatud tahtidega jne. Kui rasv oli tahtide ümber hangunud, kasteti küünlaid uuesti ja korrati kogu protseduuri senikaua, kuni küünlad olid piisavalt jämedad. Seejärel siluti küünla ots siledaks, lõigati liigne taht ära ja küünal oligi valmis.

Küünalde valamine

Materjal
Vaja läheb lamba- või loomarasva, tahtideks puuvillast, takust või linast nööri (lõnga), küünlavormi, millesse kallatakse sularasv.

Tegemine
Küünal valati plekist vormi, mis oli valmistatud suvalisest sobivast torust. Ühte toruotsa torgati kork, mille keskele oli tehtud auk tahi kinnitamiseks. Puuvillasest lõngast keerati taht. Ühte tahiotsa tehti sõlm ja taht tõmmati korgiaugust läbi, tahi teine ots seoti lahtijäetud toruotsal pulga külge. Seejärel valati vormi sularasv ning lasti sel jahtuda. Kui rasv oli hangunud, lõigati tahisõlm ära ning pisteti vorm mõneks hetkeks kuuma vette. Seejärel võis küünla pulga abil vormist välja tõmmata.

Allikas: Eesti Rahva Muueum http://www.erm.ee/

Netis kolades leidsin huvitava lingi koos piltidega, kuidas lambarasvast küünlaid teha.
 
© 2014 Lambawärk